Mis sa arvad, kas teeme sellest aastast oma parima aasta?

Oma eelmises blogipostituses kirjutasin kuidas minu jaoks oli eelmine aasta aeg, kus ma võtsin iseendale üsna palju ruumi ning jälgisin enda olemist ja käitumist eri olukordades ja aastaaegadel. Ma proovisin erinevatel perioodidel erinevaid harjumusi ning jätsin siis praktiseerimise mõneks ajaks pooleli, et tunnetada, kas tekib vahe. 

Tajusin selgelt, kui tegin teatud tegevusi, olin palju rohkem joondatud – tundsin end paremini, pea oli selgem ning motivatsioon oma unistusi ellu viia oli oluliselt suurem. Kui siis, kui ma neid ei teinud.
Kuna mu sügav südamesoov on olla oma parimas vormis nii vaimselt, füüsiliselt, hingeliselt kui ka spirituaalselt, siis kavatsen sel aastal need toetavad tegevused muuta oma baasharjumusteks, ehk et praktiseerida neid igapäevaselt.

Loo autor / Joonas Saks

 

Eelmise aasta novembris sain ma 36 aastat vanaks. Mingi huvitav maagia on selle numbriga… 18 saame me täiskasvanuks, ametlikult. Nii palju eelnevaid mitte võimalikkusi saab järsku võimalikuks ja samal ajal tekib ka alateadlik kohustus iseenda eest hoolitsema hakata.

Järgmised 18 aastat, tundub mulle, et püüdsin aru saada kuivõrd sügav tähendus on enda eest hoolitsemisel – selles peitub terve universum, sellel on nii palju tahke, nii palju külgi. Mida vanemaks ma elan, seda kirjumaks see mina ja minu soovid ning vajadused muutuvad. Ehk siis õppisin seda mina järjest sügavamalt tundma. Loomulikult läbi lugematute katse-eksituste ja tuhandete väiksemate ja suuremate läbikukkumiste.

 

Huvitav on see, et siin reaalsuses me õpime hindama seda, mis meil on läbi kaotuse. Kui arendame endas oskust märgata ja hinnata olemasolevat ning mitte võtta iseenesestmõistetavalt, siis jääb see kohale ja kasvab. Kui ei, siis lahkub. 

 

Millel on sinu tähelepanu?
Sellel, mis sinu mina arvates su elust puudu on?
Sellel, mida sa ei soovi saada?
Sellel, kuidas sa ei soovi, et teised sinuga käituksid?
Sellel, kuidas sa nüüd tagasi teed selle eest, et sinuga ebaõiglased oldi?
Sellel, kui hea ja õige oled sina ja kui ebaõige on maailm su ümber?

 

Hästi ausalt – kui palju on sinus ohvriteadvust? Kui palju sa kuulad kurtva ja kannatava mina juttu? 

Kui palju on Sinus loovat teadvust? Seda, mille tähelepanu on ilusal ja heal, sellel mida sa tegelikult sügavamal sisemas soovid? Kui palju on sinus sügavat soovi mõista ja mitte hukka mõista? 

Vaata seda korra ja nende proportsioonide järgi saad sa selge valemi, millega sa oma elu lood.

 

Niipalju kui Sinus on ohvriteadvust, nii palju on ka kannatust. 

Nii palju kui sinus on loovat looja teadvust, on ka õnnestumist. 

 

ME ISE PROGRAMMEERIME OMA REAALSUSE

See on see, mis ma olen vägagi selgeks saanud eelneva 18 aastaga – mina ise loon oma reaalsuse. Mina ise valin, kas ma voolan elu vooluga koos või lohisen kannatades kaasa.
Ja loon selle kogemuse, valides harjumused, mõtted ja seeläbi tunded ja seisundid, mida kogen.


Arvasin pikalt ja üsna ekslikult, et enne pean tegema ja kui tehtud, siis saan vilju nautida ja end hästi tunda. Ma ei ole siiani kogenud, et see niipidi tegelikult töötaks. 


Eelmisel aastal, kui valisin olla iseendaga ja pühendada maksimaalselt aega olemisele, sai tegelikult ka välises plaanis kõige rohkem tehtud. Seda mitte hulga, vaid kvaliteedi mõttes.

Looja teadvus minus loob ilu ja headust. Need kaks kvaliteeti käivad temaga kaasas, alati.

 

Selleks, et luua ilu, on vaja koondada kogu oma armastus ja tähelepanu. Selleks, et neid koondada, on vaja õiget seisundit. 

 

Mine vaata mõnd tõeliselt ilusat ehitist, mis sulle meeldib. Vaata kohe pikalt. Mõtle, mismoodi oli selle ehitise loomise protsess.
Ehitajad “lendasid peale” ja hakkasid vihuma tööd teha? Nii nagu tänapäeva ühiskonnas kipume enamus asju tegema – ilma tegelikult mõtestamata, kas see ka vajalik on, otstarbekas, ilus ja teenib kõigi osapoolte huvi.
Kui suur oli selle ehitise ehitamise eelne protsess. Kui palju oli seal tunnetust, et sobitada ehitis ümbritseva keskkonnaga, et idee sobituks elu voolu?
Kui palju oli seal inspiratsiooni, et jõuda selge tajuni, missugune ilu soovib voolata vormi.

Siis selle üles joonistamine. Kui palju seda ümber joonistati? Kui palju sellega mediteeriti enne kui plaanid allkirja said ja siis ehitajate usaldusse anti?
Millise pühendumisega ehitaja seda ehitas. Mis energia tema sinna pani. Mõtle ja vaata meie vanalinna hooneid, millest osa juba pea 1000 aastat seisnud. Siin on saladus, kuidas luua ilu, mis kestab sadu ja tuhandeid aastaid – läbi selge tunnetuse.

 

blog-teeme-parima-aasta

 

Ma tunnetasin läbi oma elu, vaatasin viimastel aastatel kainelt nende puude vilju, mis olid kasvanud seemnetest, mida olin külvanud alates 18dast eluaastast. Mõned neist olid magusad, mõned hapud, paljud ei kõlvanud üldse süüa.
Päris suur osa uusi teistsuguseid seemneid mõtete, tunnete ja käitumiste näol sai külvatud 5 eelneva aastaga, need taimed, puud ja põõsad on vaikselt hakanud kandma vilju. Need viljad on tõeliselt head. See kogemus inspireerib mind veelgi enam pöörama tähelepanu oma aiale. Olla teadlik aednik, mitte lihtsalt maalapi omanik, kes laseb oma maatükil olla ja millel iganes seal juurduda.

 

LÄHME KONKREETSEMAKS

Mis on aedniku jaoks esmatähtis, on aedniku tervislik seisund. Tema keha on tema hinge tempel. Selleks, et hing saaks kogu oma potentsiaali rakendada siin maailmas, on aedniku kühvli pikendus, ehk keha, vaja võimalikult hästi toimivana hoida. Kes siis kühvlit hoiab kui aednik kummardada ei saa, sest tal selg haige kuna ei viitsinud võimelda ja pani oma kehasse kõlbmatuid ehitusmaterjale – toitu, millest rakkude toitmiseks ei piisanud. Passis kõveras ekraani taga ja sõi võileibu paarkümmend aastat ja nüüd arvab, et on elu kurjuse ohver. Ise tegi, ei keegi muu. Mugavus ja laiskus on see saatan, kes elab meis endis, ei kusagil väljaspool

Püüan selle jutuga öelda, et esimene kõige olulisem tähelepanupunkt on minu füüsiline heaolu. Kui ma ei tunne end oma kehas hästi, ei ole ma ka mentaalselt, emotsionaalselt ega spirituaalselt paigas. Ma ei saa viimasele neist ligi, sest mul on liiga palju tegemist füüsiliste vaegustega. Emotsionaalne on kõikuvuses ja sõltub minu keha indikatsioonide aktiivsusest ning mentaalsest kihist, mis sõidab emotsionaalse peal. Proovi sa mõelda armastavaid mõtteid kui sa parajagu tige oled. See nõuab herakleslikku tahtejõudu.

 

FÜÜSILINE HEAOLU KOOSNEB MITMEST TEGURIST

Kõige olulisemaks teguriks pean trenni tegemist. Tunnen ja tajun selgelt, et mu keha soovib liikuda ja teha seda igasugu eri viisidel. Ta vajab füüsilist koormust, mis paneb mind higistama, mu lihased soovivad koormust ja samal ajal ka sügavat venitust ning lõpuks sügavat lõdvestust.

Terve eelmise aasta proovisin igasugu erinevaid tegevusi ja ma pean tõdema, et olemuselt olen ma laisk, ning mul on raske jätkusuutlikult mingi kindla asjaga tegeleda. Kuna ma armastan üle kõige looduses liikumist ja kohe üldse ei näe end trennisaalis, siis asusin usinalt väljas liikuma. Liigun linnas jala, jalgratta või tõukerattaga. Vastavalt tujule. Mul peab olema valikuid.

Siiski, vaatamata valikute olemasolule, tabasin, et minu liikumist mõjutab olulisel määral ilm, ja kui ilm on ikka väga niiske ja jahe, siis ma kipun toas kahanema ja mitte välja minema. Seega, kui ma soovin igapäevast koormust, pean tegema ka tubaseid harjutusi.

 

blog-teeme-parima-aasta-joonas

 

See jätkuvus tuli hästi välja, kui ma ei pidanud hommikul kuhugi tormama. Püüdsin oma päevaplaani seada nii, et enne kella 10.00 ma kuhugi ei lähe ja tööd tegema ei hakka.
Kuid sellest plaanist kinni pidamine oli kohati raske, sest nii kui mõni päev “libisema” läks, siis tihtilugu libises see päevi järjest. Aegajalt ka nädalaid.
Kuna mul polnud kindlat magama minemise ja ärkamise rutiini, siis kippusid õhtud pikaks minema ja pidevalt ärkasin ma liiga hilja, et jõuda oma kehale piisaval hulgal tähelepanu pöörata.

Niisiis sain ma aasta lõpuks aru, et mul on vaja kindlamapiirilist rutiini. Kuna kindlal ajal magama minemine ei olnud õnnestunud, otsustasin, et hakkan ärkama kindlal ajal, sõltumata sellest, millal magama lähen. Mis eriti oluline, ei too omale ettekäändeid ei nädalavahetuse, pühade, jõulude, uue aasta ega mille iganes näol. Käsi südamele, isegi 01.01.19 ärkasin kell 5. Jõuludest rääkimata.

 

AEG, MIL MA ÄRKAN ON KELL 5

Esimene nädal oli raske ja pärast seda läks asi juba üsna lihtsaks. Küll ma pean ausalt ütlema, et ma ei saa iga päev kell 5 voodist välja, vahel lükkan äratuskella aega edasi, nii nagu me kõik teeme. Kella 6ks olen ma küll voodist väljas olnud iga päev ja siis on olnud tunne, et nüüd magasin kaua.

Kell 5 ärgates jääb mul aega keskeltläbi 3 tundi iseendale. Laps ärkab ca kell 8.
Selle aja jooksul jõuan ma end väga mõnusalt päevaks häälestada, teha ära suure osa tegevusest, mis mind tõeliselt toetavad, et siis sukelduda oma päevarutiini.
Magama minek on suht lihtne, sest ma lihtsalt väsin täielikult ära hiljemalt kella 11.00.
Pean tõdema, et mu une kvaliteet on oluliselt parem, sest mu keha on juba harjunud sellega, et ärkame kell 5 ja võtab une ajast maksimumi.

Umbes nädala võttis mul aega aru saada, mis on need esimesed tegevused, mida teha kui ärkan, sest kell 5 olen ma ikka väga uimane ja võin vabalt kukkuda diivanile vegeteerima ja unelema.


Nr 1 tegevus on kohene trenn ja see sellisel kujul, mis paneb mind higistama
Ma alustan tavaliselt päikesetervitustega, venitan keha mõnusalt sellega liikuma ja siis kätekõverdused, lõuatõmbed, kõhulihased, kükid ja plank. 15 minutit ja ma olen kohe väga ärkvel ja ergas. Teine variant, lähen jooksma.

Huvitav on kogeda seda, et kui ma varasemalt päeval või hilisemal hommikul trenni tegin, kippusin viilima. Nüüd varahommikuti tehes pole ma seda enam täheldanud, pigem vastupidist – niivõrd suur nauding on, et teen kohe meeleldi. Kindlat programmi mul ei ole, teen seda mis parasjagu tundub õige.
Nüüd kui sa oled üks nendest, kellel selle peale läheb käima peas vana hea lugu — ma ei tea mida teha, pean seda enne õppima kusagilt. Selle mõtte aluseks tuues lükkad sa asja lõpmatult edasi. Annan sulle vihje, täna on igasugu äpp-poodides palju väga häid programme, mille alla laadimine võtab aega 5 minutit. Ja YouTube’is on samuti tohutult videosid. Ei saa enam seda ettekäänet tuua!

Sellele trennile järgneb jooga, ca 30 min ja siis 5 min sügav lõdvestus matil, kus käin teadlikkusega kogu keha läbi ja lõdvestan kõik lihased.
Joogaga sama lugu. Ei pea minema selleks tundi, internet on täis suurepäraseid juhiseid.
Vaata näiteks gaia.com ; foodmatters.com. Neid on palju, lihtsalt guugelda.

Seejärel käin dushi all, vahetan riided ja lähen programmiga edasi.

Järgmiseks teen sügavad hingamisharjutused, millega toon kehasse rohkelt värsket õhku ja viin välja kogu akumuleerunud kopsude sügavuses peituva seisma jäänud õhu. Ehk tuulutan oma sisemise toa. Jällegi internet on õpetusi ja erinevaid praktikaid täis.

 

blog-teeme parima aasta-joonas saks

 

Kui need tegevused tehtud, olen suurepärases seisus, et teha üks tunnine meditatsioon
Meditatsioone varieerin, teen erinevaid praktikaid mida olen siin-seal õppinud või siis kuulan mõnd juhendatud meditatsiooni. Siin on üks asi mida jälgida – valdava osa ajast oleme oma tähelepanuga meeleorganitel – need tajud, millega tajume füüsilist maailma. Meditatsioon peaks olema miski, mis viib sinu tähelepanu mikrolt makrole – ehk et mõtetelt tunnetusele. Objektilt ümbritsevale ruumile. Maalt kosmosesse.
Me oleme niivõrd palju suuremad olendid kui see inimkeha ja teadvusruum kus elame, eeldusel, et valime teadlikult seda kogeda. See on nagu võrdleks ruutmillimeetrit ruutkilomeetriga. Konks on siin – mõistusega sellele pihta ei saa, sest mõistus opereerib viie meele reaalsuses. Ta on kehaga kaasas käiv juhtplokk, mis küll paraku kipub liigselt juhtimist üle võtma, kui me ise mugavustsooni langeme ja oma trooni loovutame.

Sa ju juba tead, mis siis juhtub kui programm sinu elu juhtima hakkab? See muutub monotoonseks, tundetuks, korduvaks, igavaks ja muserdavaks.
Nüüd selleks, et sa saaks oma teadvuse tuua välja juhtploki tasandilt ning ei ajaks end sellega segamini, ei saa sa üle ega ümber meditatsioonist. Leia omale sobiv praktika. Internet on erinevaid võimalusi täis, kindlasti seiad sa endale sealt just selle, mis sinule kõige enam sobib.

Proovi läbi, eksi, pane puusse, õpi, aga sa arened läbi selle. Pea meeles, oluline on see, et sa ei istuks ja ei tegeleks oma mõttemeelega kaasas jooksmisega, vaid liiguksid avaramasse tunnetusse. Aedniku kehast aedniku hinge. 

Tagasi protseduuride juurde, pärast füüsilist ja meditatiivset tegevust on aega kulunud ca 2h. Seega on mul veel umbes 1h inspireerivate tegevuste jaoks.
Nendest kirjutan sulle juba järgmises kirjas.

 

Nagu näed, on hommikune ärkamine aidanud tegelikult ellu viia juba päris mitut uut harjumust: 

• igapäevane trenn;

• igapäevane jooga;

• igapäevane meditatsioon.

 

Lisaks olen saanud boonused:

• kuna päev on tõeliselt hästi alustatud, olen palju rohkem emotsionaalselt tasakaalus. Motiveeritum, keskendumisvõime teravam ning suudan oma plaane palju jõudsamalt ellu viia;

• magan oluliselt paremini;

• aeg iseendaga, olla segamatult oma mõtete, tunnete ja olemisega;

• olen saanud nautida paljusid imelisi päikesetõuse. 

 

MIS ARVAD, KAS TASUKS ISEGI PROOVIDA?

Mis siis kui sa algatuseks prooviksid ärgata 1h varem? Näiteks 10 päeva järjest ja lihtsalt kogeksid, millise tulemuse see sinu ellu toob.
Oluline on alustada väikeste doosidega, 10 min harjutusi ja 10 min meditatsiooni on juba suur vahe võrreldes 0iga.

Nii et siit minu kutse – sea endale eesmärk võtta vastutus oma isikliku heaolu eest ärgata 1h varem ja teha seda 10 päeva ning teha siis järeldused

 

Aitäh lugemast ja järgmise kirjani, mille saad järgmine nädal, kus jätkan elu tõeliselt muutvate harjumuste kirjeldamisega.

 

Sügava austusega
Joonas Saks