Hoppi Wimbush: minu jaoks seisneb kõik joondumises

 

Kui meil on terve suhe oma emotsioonidega, siis tegelikult on see väga võimas tööriist eneseteostuseks, enese tundmiseks ja mõistmiseks.
Hoppi Wimbush, “Kasvame koos – teadlikult ja loomulikult” seminari koolitaja

Miracles intervjuu 10/2018

Hoppi Wimbush

 

Mis liiki olevus sa oled?

wAAACwAAAAAAQABAEACAkQBADs=Olevus…? (naerab) Mis liiki olevus ma olen… Ma ütleksin, et ma olen vist päris mitu olevust. On kolm looma, kellega ma end samastan. Ma samastan end hundiga – pööraselt truud, tõeliselt hämmastavad meeskonnamängijad ja nad tõesti hoolitsevad oma karja eest. Samuti ütleksin ma, et olen öökull. Öökullid elavad mu magamistoa kohal küünis. Nad on imeilusad olevused ja nad heidavad paari kogu eluks. Mina samuti olen oma partneriga koos kogu eluks, olles teineteisele väga pühendunud ja truud. See on kaunis ühendus, mida me jagame. Veel on mul alati olnud tunne, et olen suur must kass, võib-olla nagu panter või midagi säärast. Mul on alati olnud tunne, et minus on midagi kaslaslikku, sest ma olen üsna voolav ja pean tunnistama, et mul on ka ägedam külg. Minus on jõulisi osi, mis on päris metsikud ja taltsutamatud, ent samas väga sensuaalsed. Jaa, mulle meeldib lõõgastuda! (Naerab).

Kuidas see olevus hakkas ametialaselt keskenduma lastekasvatusele?

Ilmselt alustasin sellega üles kasvades, sellest kuidas mind kasvatati. Kui minust sai lapsevanem, olin  veendunud, et ei tee samu vigu mis minu vanemad.  Läksin omamoodi pendeldamisse – teatud äärmusesse vastusena sellele, kuidas mind oli kasvatatud. Sain aru, mis oli toimumas ning ma ei tahtnud, et see oleks lihtsalt reaktsioon, vaid hoopis tervenemine ja teisenemine – tervendada ja tõusta kõrgemale, päriselt. See viis mind sügava tervenemise-tervendamise rajale, kus ma hakkasin mõistma emotsioone, emotsionaalset intelligentsust, loovuse mõjujõudu, mingitele mälestustele ligi pääsemise olulisust. See viis lõppude lõpuks mind selle töö juurde, mida ma teen täna. Mis omakorda pani liikuma kõik selle, mida olen uurinud, loonud ja vististi ka õppinud. Paljugi sellest on õpitud mõtlemise ära unustamine, tingituse uuesti ära unustamine. Kõike, mida ma olen praktikasse rakendanud, olen kõigepealt loomulikult läbi teinud ennekõike iseenda puhul. Siis oma laste puhul ja siis laste puhul, kellega olen töötanud, lastevanematega ja professionaalidega, kellega olen töötanud. Avastan ikka ja jälle, kui hästi need tööriistad toimivad, aidates suurendada mõistmist ja ehitades sildu inimeste südamete vahele. Aitavad kõigil tunda end väärtuslikuna ja nähtuna selles, kes me päriselt oleme. Need on tööriistad, mis päriselt aitavad meil terveneda, kui elu heidab meie teele möödapääsmatut valu.

wAAACwAAAAAAQABAEACAkQBADs=

 

Oktoobrikuise seminari pealkiri on “Kasvame koos – loomulikult ja teadlikult“. Seoses õpitu uuesti ära unustamisega, mis on sinu kogemuse kohaselt need elemendid, mis ei lase meil last kasvatada loomulikult?

Saame oma vanematelt ja omakorda nende vanematelt jne kaasa tohutult palju. Väga palju on seda, mis on päritud meie esivanematelt ning osa sellest pärandist on tõeliselt väärtuslik ja osa sellest võib tekitada suurt kahju. Lisaks kattub see kultuurilise tingitusega, mis võib panna meid teatud viisil asjade tegemise kasti, sest nii on alati tehtud. See ei pruugi olla tingimata parim viis inimkonna evolutsiooni suhtes. Lapsevanemaks olemine on üks võtmerolle selles, ükskõik kus maailma otsas me ei asuks. Minu jaoks on see tõenäoliselt kõige mõjuvõimsam koht. Muutes harjumusi loomulikumaks, teadlikumaks, rakendamata mingit spetsiifilist lastekasvatuse viisi, aitab meil avada teadlikkuse, milles meie lapsed saavad loomulikult olla nemad ise. Seeläbi lapsed tunneksid end väärtustatud sellistena nagu nad on, nähtud ja tunnustatud sellena, kes nad on – ilma piiranguteta nagu „sa pead nii tegema, sest sa oled osa sellest või teisest perest…“ Sellised loosungid on tingimused, mis võivad meid tegelikult piirata ja vangistada. Kuigi võiksid võimaldada meil elada iseenda loomuliku olemisviisi vaba ja tõese väljendusena. Me oleme kõik täiesti individuaalsed ja täiesti ainulaadsed osad tervikust ning igaüks meist toob kaasa ainulaadsed kingitused maailmale.


Kas saad tuua meile näite sellest, mis potentsiaalselt juhtub perekonnas, kui seda liiki trauma või mõttemuster laheneb või uuesti ära ununeb?

Võtame näite minu enda pereliinist. Minu ema töötas õppimispuudega inimestega ja minu vanaema töötas pimedatega. Siin on mingit liiki erivajadusega inimestega töötamise ajalugu. Ja ütleme, et mulle oleks avaldatud survet, mida ei tehtud, aga kui mulle oleks avaldatud survet stiilis „nii on alati tehtud, sa pead toimima samamoodi“, siis ei oleks mul olnud valikut. Ma ei oleks saanud järgneda sellele, mis mind tegelikult köitis ning ehk oleksin ma sarnaselt hoidnud oma lapsi elamas samal viisil. Võimalik, et siis nad oleksid pidanud järgima pereliini, niiöelda pärima pereettevõtte ja tegema asju selliselt, nagu seda on alati tehtud.

Minu elu on viinud selleni, et annan koolitusi professionaalidele kõiksugustelt elualadelt. Samuti töötan lapsevanematega väestava lastekasvatuse teemal ja teen professionaalset väestamise tööd laste ja teismelistega.

„See ei ole tingimata töö  inimestega kellel on muresid või probleeme, lihtsalt igapäeva inimestega. See töö põhineb teadlikumaks muutumisel, kasutades emotsionaalse intelligentsuse tööriistu, loovust ja tervendavaid tehnikaid, mis tõesti toimivad.”

Olen õpetanud oma lastele väärtusi, aga ma pole kunagi teinud ettekirjutusi, kuidas neid rakendada. Minu väärtused on näiteks olnud lahkus, loovus ja endale truu olemine. Mu poeg, kes on praegu 18-aastane ja läheb kohe ülikooli, tahab õppida graafilist disaini. Tal on alati olnud teatud tõmme arvutite ja nendega loovalt ümberkäimise suhtes. Minu tütar, täiesti teistsugune, on väga kehastunud isiksus. Ta peab liikuma, selleks et mõelda. Ta on väga akrobaatiline! Praegu on ta 15 ja tahab olla koduõppel ega taha kooli tagasi minna. Olen sellega nõusse jäänud, sest ta on tugevalt ennast motiveeriv inimene. Tal on soov minna tsirkusekooli ja saada õhuakrobaadiks. See on see, mida ta armastab ja kes olen mina, et teda takistada oma armastusele, oma kirele järgnemast.

Tõepoolest, kas laste kasvatamine ja õpetamine ei seisne just selles, et toetame nende loomuliku kire valla pääsemist ja selle väljenduse lubamist nende elu kaudu. Mitte  minu lootuste ja unistuste järgimises (naerab).

Kuidas sa kujutad ette tulevikku, kui meil õnnestub selline mõttesuund tervikusse kaasata? Kuhu sa näed meid liikumas ühiskonnana, mis praktiseerib teadlikku lastekasvatust?

Minu jaoks seisneb kõik joondumises nelja põhielemendiga, mis loovad kogu elu. Mulle tundub, et me oleme eemaldunud oma neljast põhiolemuslikust eluelemendist. Üks põhiolemuslik eluelement on päike, see värelev valguskeha, mis särab ülevalt alla ja kiirgab soojust ja valgust meie peale. Minu jaoks on päike vastavuses meie sisemise valgusega. Valgusega, mis on igaühe südames. See sütitab loovust ja kui jälgida loodust, siis näeme, et see on lõppkokkuvõttes loov, looduses toimib lõppematu loovus.

„Kui oleme joondatud oma loomuliku loovusega, oma loomuliku kirega, oma loomuliku sooviga väljenduda, siis oleme eluga joondatud.”

Vaatame nüüd õhulementi, mis on lausa võtmeks elu õitsemisele sellel planeedil. Me vajame õhku, et hingata. Vaadake taevast, pilvi, õhuvoolusid ja tuulepuhanguid ning õhu liikumist meie planeedil, see on lakkamatu voogamine. Kui me jääme kinni kitsendavatesse uskumustesse sellest, kes me oleme ja kes me ei ole; kui me oleme kinnijooksnud piiravate uskumuste tõttu, siis ei saa me ühendust tarkusega, mis on meile loomuomane. Me oleme kõik sünnipäraselt  targad. Meil kõigil on väga loov mõistus, samuti on meil väga loogiline mõistus. Tuues need elemendid enda sisemisse ruumi ja olles pidevas arengus.. oleme me loodusega joondatud, oleme joondatud õhurikka, ruumika sisemise voogamisega.

Kolmas element on vesi, vesi on elu. Ma olen tegelikult jälginud üht mäge suremas ühel suvel, kui vesi suunati eemale tema külgedelt ja need muutusid pruuniks. See suri mu silme all. Nii et ilma veeta me sõna otseses mõttes tõmbume krimpsu, me ei ole võimelised liikuma ega olema voolavad oma elus. Me ei ole üksnes 70% vesi, vaid vee-element on ka viis, kuidas me suhestume oma emotsioonidega. Kui meie emotsioonid on kinnijooksnud, kui need ei liigu, kui nad hakkavad stagneeruma, muutume mürgiseks. See, mida me vajame on voolamine, vaba vesi. Veel on vaja voolata ja samuti on sel vaja paigale jääda, et sete saaks põhja vajuda. Suhestudes veega kui tundelise endaga, laseme oma emotsioonidel vabalt voolata ilma vajaduseta kahjustavalt tegutseda, sest käitumine tuleneb tunnete allasurumisest.

„Kui meil on terve suhe oma emotsioonidega, siis tegelikult on see väga võimas tööriist eneseteostuseks, enese tundmiseks ja mõistmiseks.“

Ja viimane element on maaelement. Siin ma siis olen, Hoppi Wimbush, ja on ainul üks Hoppi Wimbush, kellel on sellised kired nagu mul, tunded nagu mul, kogemus ja mõtlemine nagu mul. Ma olen täiesti ainulaadne inimolend ja niisamuti on igaüks siin planeedil. Mõnikord on vaja, et me oleksime teadlikud oma piiridest, me peame olema teadlikud sellest, kust algan mina ja kust algad sina ning kuidas me üksteisega suhestume, et olla võimelised liikuma koos kui üks.

Mulle meeldiks luua tulevikku, kus inimesed on täielikult joondunud nelja põhiolemusliku elemendiga enda sees; oma kirega, oma mõtleva meelega, oma targa vaimuga, oma ühtse südame ja endaga, kindla tundega endast maailmas. Sellega, mida ma toon kaasa tervikusse, ainulaadse osana.

Ja milles igale inimesele on antud luba ja milles iga inimene on väärtustatud omaenda ainulaadsel viisil. Suudate te ette kujutada, millise lahke maailma see looks? Selles on piiritu loovus, piiritu rõõm.Selles maailmas ma näen inimesi tõeliselt järgimas oma kirge ja toetamas üksteist vastastikku, igaühel on piisavalt ruumi end väljendada. Inimesed koonduvad, et kaasluua midagi kõigi kõrgeimaks hüvanguks. See on see, mida oma vaimusilmas näen ja mida mulle meeldiks luua – nimesed tulevad kokku, et luua väga ilus rahumeelne maailm.

“Ma usun, et igal inimolendil on hea süda, ehedalt hea süda ja igaüks siiralt soovib ka teiste kõrgeimat hüvangut.”

Mõnikord katavad meid kinni uskumused ja piirangud ning tundmata emotsioonid, mis panevad end teadvustamatult välja elama. Aga pärisolemuses, oma põhiolemuses oleme kõik ilusad, tõeliselt ilusad hinged.

wAAACwAAAAAAQABAEACAkQBADs=

 

Me kõik väga ootame sinuga kohtumist oktoobri lõpus Tallinnas, Eestis. Kas sa valgustaksid natuke, mida oodata sellelt seminarilt?

Loomulikult! Hakkame uurima nelja põhiolemuslikku elementi loomulikult joondatud eluks. Uurides tule-elementi, hakkame uurima loovat väljendust. Kuidas kuulata oma hinge, kuidas kuulata oma sisemisi osi, mis tahavad end meie kaudu väljendada. Kuidas kuulata ära mis tahes uskumusi, mis on säramise teele ette jäänud, selleks et meie endi tõde, tõde selle kohta, kes me tõeliselt oleme, saaks särada selles maailmas. Juhin inimesi läbi väga reaalsest kogemusest, milles nad loovad ühenduse enda sees kõige ehedama endaga, teispool mis tahes maske, teispool mis tahes nägusid, mida endile ette maname maailma tarbeks. Nii et see oleks tõesti jõudmine selleni, kes me päriselt oleme.

Samuti uurime erinevaid viise endas, kuidas me oleme jooksnud kinni esivanemate negatiivsete mustritega, mida me teadvustamatult elame välja oma laste peal. Need võivad olla päritud uskumused, mis ei teeni meid, võib olla uskumus meie endi kohta, põhinedes sellel, kuidas meid üles kasvatati. See seisneb oma esivanemate, oma vanemate, oma vanavanemateni tagasi ulatuva pereliini suhtes andestamisse jõudmises ning negatiivsete seoste läbilõikamises viisil, mis võimaldab meil vaba olla. Et me võiksime lapsi kasvatada sisemisest tõest lähtuvalt ja mitte sellest, kuidas seda on alati tehtud.

Samuti uurima emotsionaalset intelligentsust vee-elemendis.  Vaatame lähemalt nelja põhiemotsiooni viha, hirmu, kurbuse ja rõõmu elementi, mis on loomuomased igale inimolendile sellel planeedil. Tunded ise on täiesti loomulikud ja täielikult teretulnud. Igas põhiemotsioonis on erinev intensiivsus spektril. Näiteks hirmu osas võime me asuda spektri leebes otsas, meil võivad olla sellised tunded nagu murelikkus ja närvilisus. Keskosas saame öelda, et oleme hirmul, ära hirmutatud ja spektri intensiivses otsas võime tunda õudu, halvatust, tardumust. Ja see on kõik hirmu emotsiooni sisene spekter.

„Meil on vaja aidata oma lastel koostada sõnavara, et väljendada, mis nende sees toimub, selleks et nad saaksid ehitada silla oma sisemaailmast välismaailma. See on väestav!”

Vee elemendis õpime ka, et iga emotsioon, mis pinnale kerkib, annab märku kas täitmata vajadusest või sellest, et oleme joondatud oma tõelise endaga. Kui me tunneme end hästi, rõõmsa või rahus olevana – spektri leebem ots, teame, et meiega on kõik korras – me oleme joondatud. Kui tunneme end ekstaasis, rõõmsameelselt ja õndsalt, siis teame, et oleme vägagi ühenduses.

Kui tunneme viha, kurbust, siis annab see märku, et on mingi täitmata vajadus, mis vajab täitmist. Näiteks kui ma tunnen viha, võib see anda märku, et minu vajadus ühenduse või õigluse järele ei ole täidetud. Kui ma olen ära hirmutatud või tunnen hirmu, võib see tähendada, et minu turvalisusvajadus ei ole täidetud või minu kuuluvusvajadus ei ole täidetud. Kui ma tunnen end üksildasena, lootusetuna või masendununa, siis võib olla, et minu kuuluvusvajadus, minu vajadus olla osaline milleski koos teiste inimestega, minu vajadus ühenduse järele ei ole täidetud.

Nii et kõik need tunded on meie sisemine juhtimissüsteem ja selle asemel, et neile viidata kui negatiivsetele emotsioonidele, on need oluliseks tagasiside mehhanismiks. Need annavad meile väga olulist infot selle kohta, millised on meie vajadused ja kuidas me saame neid täita. Kui me vanematena ei suuda lastele läheneda mõistmisega ja nende tundeid ei tunnusta, läheb see varsti üle käitumiseks ning siis muutub asi trikikaks.

Kuidas ma saan siis tunnustada seda tunnet, kuidas saan näidata oma lapsele, et ma mõistan täielikult: „Sa oled praegu maruvihane Michaeli peale, aga ikkagi ei ole okei talle vastu nina virutada.“ „Räägi mulle, mis juhtus, miks sa oled Michaeli peale nii vihane, ma saan aru?“ „Olgu, ma mõistan – sinu vajadus õigluse järele ei ole täidetud.“.

See võimaldab otsekohe teadlikult suhelda, luues nihke viisis, kuidas me suhestume. See ei tähenda, et kasvatusstiilid muutuksid, see tähendab üksnes, et neid täiustatakse. Igaühel on oma lastekasvatuse viis, see on absoluutselt hädavajalik. On lihtsalt olemas teatud tööriistad ja moodused, kuidas me saame hakata tegutsema ning selles seisnebki see koolitus. See aitab inimestel reaalselt kogeda neid tööriistu seestpoolt, selleks et nad saaksid need kaasa võtta oma perekonda ja alustada nende kasutamist omaenda ainulaadsel viisil.

Ja mida sa kükloopide kohta tead?

(Naerab) Kõik, mida ma neist tean, on see, et neil on üks silm, see on enam-vähem kõik (naerab). Jaah, mul pole eriti aimu kükloopide headest omadustest!

Tänan sind väga sinu töö ja tänase aja eest.

Tänan väga, oli meeldiv sinuga vestelda!

Hoppi Wimbush on “Kasvame koos – teadlikult ja loomulikult” seminari koolitaja ning ülemaailmse transformatsiooni- ja tervendamiskeskuse Lammas Earth Center asutaja ning maailmakuulsa ökoküla Lammas Ecovillage asutajaliige.